Antonina (48) tuli Ukrainast oma Eestis töötava mehe juurde viis aastat tagasi. Ukrainas on ta töötanud pikalt kunstiõpetaja, Eestis töötab kohvikus. 

Ma kasvasin tavalises peres. Minu vanemad ei olnud usklikud ja ma ei teadnud Jumalast eriti midagi. Minu perekonna jaoks olid traditsioonid olulised. Seetõttu me külastasime kirikut – aga ainult suurtel pühadel. Aga juba päris lapsepõlvest peale oli mul huvi selle vastu, kes on Jumal.

Sain vanemaks, õppisin, hakkasin tööle. Aga kogu aeg tundus, et midagi on nagu puudu. 24aastaselt olin abielus ja ootasin last, kaksikuid. Kahjuks ei õnnestunud lapsi lõpuni kanda: kaksikud sündisid enneaegselt. Tõenäosus, et me kõik jõuame koju tagasi, oli väga väike. Keegi ei julgenud anda garantiid, et nad ellu jäävad. Teisel päeval pandi minuga samasse palatisse noor naine Oksana, kellega me saime kiiresti sõpradeks. Ka temal oli enneaegne laps. Nägin, kuidas ta käis oma nõrgukese tütre juurde ja muudkui palvetas. Tuli välja, et ta on kristlane ja kogu tema pere on usklikud. Me läksime sellest raskusest läbi koos temaga palvetades. 

Sel ajal jõudis mulle kohale, et olen palju aastaid otsinud Jumalat, aga pole osanud sellest aru saada. Praeguseks ma saan aru, et see oli Jumala abi: Jumal korraldas nii, et Oksana pandi just minu palatisse ja tema näitas mulle teed Jumala juurde. Meie lapsed on suureks kasvanud ja nüüd räägin ka mina neile Jumalast. Oksanaga oleme sõbrad siiamaani. 

5-7aastat tagasi hakkasin sõbranna kutsel käima tihedamini baptistikoguduses. Nüüd, Eestis, olen osalenud ukrainakeelsetel teenistustel internetis. Ühel hetkel sain aru, et tahan elada teistmoodi: tahan elada koos Kristusega. See oli vaimulik kogemus. Sel suvel avastasin, et Tartus Kolgata koguduses on venekeelsed teenistused. 9. detsembril tunnistasin oma usku Jeesusesse ristimises.

Antonina Tuzhyk