Puhtus puudutab inimese mõtteid, ettekujutusi, himusid, tahet, keelt, usku, iseloomu, tegusid, südant – kõik on rikutud! Inimelu eesmärgina on puhtus kirjas 1Kr 1:8: „[Kristus] kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval.”

Puhtus on vajalik selleks, et olla eeskujuks teistele

Ühel meeste palveööl tekkis mu kujutlusse pilt: helevalge puhas lumeväli, millesse on sulanud mustad augud. Päike peegeldab ainult lumelt; mustadelt kohtadelt ei peegelda. Samamoodi on meie puhtus vajalik selleks, et ilma selleta ei saa me peegeldada Jumalat maailmale.

Kunagi hakkas tudeng hakkas käima usklike koguduses. Ta õde oli usklik ja talle endale pakkus see ka siirast huvi. Ta oli juba mitu korda jumalateenistustel käinud ja leidis, et tahab veel ja veel tulla. Siis ühel pühapäeval peale teenistust jalutas ta vaikselt kodu poole, aeg Jumala koguduse keskel oli taas andnud talle usku juurde. Tema ees läksid kaks vanemat inimest, kes ajasid omavahel valjusti juttu: nad arutasid omavahel möödunud teenistust ja kritiseerisid jutlust kogu südamest – ei meeldinud neile üks ega teine asi. Noore jumalaotsija jaoks sellest piisas, et pettuda selles, mida ta oli hakanud otsima. Tema usuotsingud jäid katki ja rohkem ta usklike juurde ei tulnud.

Ühes teises koguduses teenis kaasa tubli keskealine vend. Ta oli juba mitu aastat usus olnud, teenis siin-seal kaasagi. Abivalmi mehena läks ta ühel korral ühele eakale õele koju puid tegema. Puud said tehtud, ent too eakas usklik õde polnud sellega rahul: ta oli meest päev varem oodanud ja ta väljendas puulõhkuja suhtes oma nördimust. Sellest sai viimane piisk venna karikasse. Rohkem ta sellesse kogudusse oma jalga ei tõstnud. Ta teenib küll kaasa ühes teises koguduses.

Esimene näide oli kahjuks siitsamast kogudusest, teine mujalt.

„Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust” (Jk 3:6).

Meil on hirmsasti vaja puhtust! - Keelepuhtust, silmavaate puhtust, tegude puhtust, mõtete puhtust... Küsimus ei ole mitte nendes kahes õnnetus loos – need lood korduvad meie igaühe eludes pidevalt. Minu ebapuhtus paneb teistele inimestele tee kinni Jeesuse juurde! Ja minu ebapuhtus tõukab koguduse osadusest välja usklikke inimesi. Kui palju on inimesi, kes on maailmas mitte seetõttu, et Jumal poleks neid kutsunud; vaid seetõttu, et usklikud inimesed on olnud ebapuhtad...

Palveööl esitas üks mees palvesoovi: Et keegi minu pärast ei peaks pettuma. Kui õige ja kui vajalik soov!

Aga on üks veelgi suurem põhjus, miks me vajame puhtust.

Puhtus on vajalik selleks, et näha Jumalat

„Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat” (Mt 5:8). Jumal näitab ennast neile, kes on puhtad südamelt.

Ühelt poolt ütleb Piibel tõepoolest: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat” (Jh 1:18). „Ükski inimene ei või [Jumalat] näha ja jääda elama” (2Ms 33:20). Teiselt poolt on tõotus: „Puhtad südamelt näevad Jumalat.” Pole kedagi inimest, kes oleks nii täiuslikult puhas, et ta saaks näha Jumalat. Mitte kedagi! Aga Jumala sõna kinnitab, et kui sa oleksid täielikult puhas, siis sa näeksid Jumalat!

Kuidas siis saada puhtaks?

Enesedistsipliinist ei piisa puhtaks saamiseks

Philip Yancey tsiteerib raamatus „Jeesus, keda ma ei tundnud” sel teemal prantsuse kirjanik Francois Mauriac'i. Mauriac'i romaanides, mis tõid talle Nobeli preemia, kirjeldatakse himu ja seksuaalset raevu tohutu täpsusega. Seksuaalne kiusatus oli Mauriac'ile endale tuntud lahinguväli.

Mauriac oli järgi proovinud kõik nõuanded teemal „kuidas saada puhtaks”.

• „Abielu parandavat himu.” Mauriaci jaoks see reegel ei toiminud, sest himu hõlmab tundmatute isikute külgetõmmet ja soovi seikluste ja juhukohtumiste järele.

• „Enesedistsipliin aitavat himu võita.” Mauriac avastas, et seksuaaliha on piisavalt võimas, et pühkida teelt kõik kõige paremad kavatsused.

Mauriac tuli järeldusele, et enesedistsipliin ja ihade allasurumine ei ole kuigi tõhusad meetodid, millega võidelda ebapuhtuse vastu. Piibli sõnutsi: käsk ei aita meil puhtaks saada; käsk näitab ainult kätte meile meie patu ja selle, et me ei suuda ilma patuta elada.

Piitsaga ei saa inimest sundida puhtaks saama. Ükskõik kui palju me ennast ka ei puhastaks, ei saa me iial puhtaks! Enesedistsipliin ei aita. Inimese rikutus on nii totaalne: uhkus, edevus, ülbus, isekus...

Pastor Leevi Väli jutlustas palveööl sellest, kuidas aastaid tagasi olid tal pingelised ajad tööl, sees trots, ... „Nutsin öösiti, andsin järjest uusi tõotusi Jumalale: homme hakkan paremaks!“ Noogutasin endamisi – tuttav tunne! „Kuni lõpuks ei jaksanud enam midagi tõotada. Ma murdusin. Ja siis hakkas paistma valguskiir.“

Puhtaks saamine on inimesel endal võimatu. Selleks on ainult üks tee: lase Jumalal ennast puhastada.

Puhtaks saame ainult Jeesuses

Uue Testamendi kirjakohad puhastamisest rihivad kõik ühte suunda: lõpuks on ainult Jeesus Kristus see, kes puhastab.

• „Kristus puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat” (Hb 9:14).

• „Teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus” (1Kr 6:11).

• „Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad Issanda Jeesuse Kristuse päeval” (1Kr 1:8).

• „Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja” (Jh 15).

Kristus on see, kes saab ja tahab meid puhastada – meie endi vaev selle jaoks on tühine.

Kas saab ka ennast ise puhastada?

Tõsi, Uues Testamendis on ka kirjakohti, mis ütlevad „puhastage endid”. Neid ei ole palju ja neid lähemalt lugedes tulevad esile mõned juhised ka selleks, mida inimene ise saaks teha.

• 1Kr 5:7 kutsub Paulus üles: „Puhastage end vanast haputaignast” - see on üleskutse kogudusele, mitte üksikisikule. Kogudus ei tohi lasta patul enda keskel vohada.

• 2Tm 2:21 kutsub üles: „Puhastage end neist vigadest”. Lähemalt uurides selgub, et nendeks vigadeks on eksiõpetus. See on midagi, millest inimene saab ise ennast puhastada: hoiduda eemale valedest õpetustest.

• Jk 4:8 on veel üks kirjakoht, millest esmapilgul jääb mulje, et inimene peaks ennast ise puhastama: „Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!” Aga kohe edasi lugedes ütleb Jaakobus ka meetodi, kuidas see puhastamine käib. Puhastamine ei tule mitte rangete reeglite ja enesedistsipliini kaudu, vaid Jk ütleb: „Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!”

See ongi Uue Testamendi läbiv mõte: Ainult Issanda käest tuleb puhastus. Meil tuleb alanduda Issanda ette, et saada puhtaks. On ainult üks koht – Kristuse rist – kus inimene saab puhtaks.

Meil on tohutu kiusatus – tohutu kiusatus! – otsida puhastust mujalt: headest tegudest, enesedistsipliinist, reeglitest, ... Aga ei ole muud ravi ebapuhtuse vastu kui Kristus. Jeesuse tõdemus on, et inimene saab ennast puhastada väljast – jätta väliselt hea inimese mulje. Seespidist inimest selline puhastamine ei aita, vaid inimene on nagu lubjatud haud: väljast ilus, aga seest täis roiskunud luid.

Ka ristiusul on kalduvus minna mööda Kristusest ja tema ristist, et saavutada puhtust. Ka ristiusul on kiusatus teha reegleid, sundida enesedistsipliinile... See on Kristuse ristist möödaminek! Kui reeglid ja enesedistsipliin aitaks puhtaks saada, siis poleks Kristus pidanud surema!

Üks ajaloo tuntumaid enesedistsipliini harjutajaid oli sügavalt usklik vene kirjanik Lev Tolstoi. Püüdes täiuslikkust saavutada, koostas Tolstoi aina uusi reegleid. Tema eluloo kirjutaja märgib aga tabavalt: „Tolstoi kannatas fundamentaalse teoloogilise võimetuse all mõista inkarnatsiooni. Tema religioon oli pigem Seadus kui Arm, pigem inimliku täiustumise skeem, kui nägemus Jumalast, kes on tunginud langenud maailma.” Tõepoolest, kuni me omast jõust püüame puhastuda, pole meil Kristust vaja. Kui me aga murdume ja loobume oma pingutustest, siis saab hakata Kristuse vägi meid puhastama.

Pidev osadus Jeesusega teeb puhtaks

Puhastumine pole midagi lihtsat ega ühekordset. Teinekord jääb mulje, et armu on vaja meil alguses, pöördumisel; aga edaspidi tuleb ise ennast puhastada. Me oleme üdini rikutud selle soovi poolest ise – ilma Kristuse abita – puhtaks saada: ka siis, kui me juba usklikud oleme. Aga Jeesus ütleb: „Te olete juba puhtad... Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge” (Jh 15).

Puhtaks saab ainult see, kes kogu aeg laseb Jeesusel ennast puhastada. Meie inimlikuks osaks on hoida pidevalt Jeesuse ligi, armastada teda, igatseda teda – „tõotuse pärast” (2Kr 7:1) ja „lootuse pärast” (1Jh 3:3), mitte hirmust ega käsust. Ja siis, Jeesuselt, tuleb puhastus, nii et me ühel hetkel ise ka imestame, kuidas puhtaks on saanud kõik see, mille kallal me ise aastaid kurja vaeva nägime.

Ainult nii saab tõeks kirjakoht: „Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval” (1Kr 1:8).

Jutlusena Kolgatal, 28. oktoobril 2007