Minu lugu pole ehk nii värvikirev ja põnev kui teistel, kuid eks igaühel ole oma tee Jumala juurde.

Esmalt mainin, et olen pärit mittekristlikust perest ja enne Tartusse tulekut polnud ka mul ühtegi kristlasest sõpra. Tol ajal elasin suht sellist tavalist teismeka elu.

Käisin sõpradega väljas, kuigi suur pidutseja pole ma kunagi olnud. Mingeid lollusi olen ikka teinud (suitsetanud, alkoholi suuremates kogustes tarbinud), kuid külge pole neist, tänu Jumalale, miski jäänud. Kuigi tol ajal ma usust midagi ei teadnud, oli minu arvates keegi ikka olemas. Tihti, kui oli üksinduse ja mahajäetuse tunne, siis rääkisin Jumalaga, kuigi teadlikult polnud ma Teda oma ellu vastu võtnud.

Tartusse õppima tulles sattusin ma Agape Eesti korraldatud aruteluõhtule, kust sain endale nüüdseks mitu head sõpra ning kus puutusin esimest korda kokku kristlastega. Alguses ma ei teadnud, et nad on seal kõik kristlased. Vaikselt sai hakatud neil teemadel rääkima ja mingi hetk Daire Tiigivee küsis, kas ma tahan Jeesuse oma ellu vastu võtta. Ma vastasin, et tahan, teadmata tol hetkel veel suurt midagi sellest, kuidas edasi minna ja mida üldse tähendab kristlaseks olemine. Siis me palvetasime koos ja ma mäletan sellist tohutut soojuse, armastuse ja rahu tunnet pärast palve lõpetamist. See oli 17. november 2005.

Nii saigi minu elu koos Jeesusega alguse. Daire oli see julge, kes võttis ette minu jüngerdamise, nagu nad seda nimetavad, enda kanda. Tasapisi hakkasin omandama teadmisi Piibli ja üldse selle kohta, milline on elu kristlasena. Mis kõige olulisem, hakkasin Jumalat tundma õppima. Alguses oli isikliku suhte loomine Jeesusega väga raske, kuna oli palju asju, milles pidin muutusi tegema. Olin harjunud asju tegema nii, nagu mina tahtsin, kuid järsku tuli hakata vaatama asju, nagu Jumal seda tahab. Mäletan, et mind hirmutas kohutavalt see, et kui ma teen midagi valesti, siis on kõik metsas ja ma ei saa enam iial minna Jumala ette. Aegamisi sain neist hirmudest üle. Jumal kuidagi imeliselt juhtis olukordi ja inimesi mu teele, mistõttu ma lõpuks mõistsin, et keegi meist pole ideaalne ja et Jumala arm ongi meile armust antud.

Varsti peale pöördumist läksin Alfa kursusele, sealt edasi ristimiskooli ja 8. juulil 2006 mind ristiti. Mu kodukoguduseks sai Tartu Kolgata Baptistikogudus (mis minu arust on parimaid kogudusi).

Nüüdseks olen kristlane olnud natuke üle viie aasta ja endiselt noor ja roheline, kuigi areng on olnud märgatav (minu arengu kohta võite küsida Dairelt). Tunnen, et olen hoopis teine inimene ja mu elu on palju täisväärtuslikum ja mitmekülgsem. Tean, et iga päev on Jumalal mulle midagi imelist ja põnevat varuks. Olen õppinud põnevusega ootama, mida Ta mulle õpetada tahab ja kuhu juhib. Võiksin pikalt kirjutada, mida Jumal on mu elus teinud, kuid esialgu siis nii palju.

Lõpetaks sellega, et ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mind on kutsutud olema Jumala laps ja nautima seda imelist elu, mis mulle antud on.

Varem avaldatud veebilehel www.kolgatanoored.ee