Kui ma olin 5aastane, oli Kolgata koguduses Juhhei muusikal. See muusikal läks mulle väga hinge. Kui ma seda etendust vaatasin, siis ma mõtlesin, et ma tahaksin ka seal nendega koos laulda. Hakkasin käima kirikus ja pühapäevakoolis. Aasta pärast kutsus koorijuht Tähti Lehtsaar mind lastekoori laulma. Mõne aasta pärast osalesin koos teiste juhheikatega muusikalis „Ime Mostokis“, kus meil tuli aasta jooksul esineda mitmetes Eesti linnades. Sain palju esinemis-kogemusi ja tundsin, et Jumal on minu lähedal.

Pühapäevakoolist välja kasvades hakkasin osalema tüdrukute klubis, kus oli hea igal nädalal koos käia, palvetada ja rääkida Jumalast. Siis kutsuti mind noorteõhtule, kus käin tänaseni nii tihti kui võimalik. Mulle meeldivad noortekatel ülistus-teenistused kõige enam, sest siis mul on võimalus kogu hingest laulda Jumalale ja teda teenida.

Ühel õhtul oma toas piiblit lugedes tundsin, et ma tahan kogu ülejäänud elu elada koos Jumalaga. Rääkisin oma soovist emale. Ta oli minu mõttega nõus, küsis: „Kas oled selleks valmis? Kuula oma südamehäält ja tee oma otsus!“. Läksin pastor Leho Paldre juurde ja andsin talle oma soovist teada. Hakkasin käima ristimiskoolis ja sel suvel sain Kolgata suvelaagris ristitud.

Tean, et olen Jumala laps ja võin oma elu usaldada tema kätte, sest “inimese süda kavandab oma teed, aga Jehoova juhib tema sammu” (Õp.16:9).