Olen väiksest peale olnud uudishimulik avastaja ning katsetaja. Teismelisena jõudsin erineva kirjanduse juurde, kus räägiti UFO-dest, teispoolsusest, vaimudest, meditatsioonist, astroloogiast, astronoomiast ja kõigest muust sellest, mida ei saanud käega katsuda ja kuidagi mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi ja vastuseid enda erinevatele tajudele ja küsimustele. Niisiis hakkasin asja uurima ja ka tasapisi praktiseerima. See tundus oma põnevuses ahvatlev.

 

Korduvalt jooksis edaspidisel eluperioodil mu ette Jeesusega seotud teemasid, mis olid paraku põimitud kokku erinevate teooriatega, ning selles jäi ta kuidagi taas tahaplaanile ning segaseks teemaks. Jätkasin meditatiivsete tehnikate ja bioenergeetikaga tegelemisega, mis pidavat "puhastama energiavälja" ning looma parema ühenduse Loojaga, Universumiga, Kõiksusega, kaitseinglitega jne jne – kuidas iganes kõiki nimetati erinevates õpetustes.

 

Aja jooksul tekkis masendus, mis aina süvenes. Viimases meeleheites leidsin leevendust alkoholist. Vahel juhtus nii, et olin mitu kuud täiesti karske, kuni lõpuks murdusin ja siis olin sõprade juures või kusagil peomeeleolus mitu päeva järjest. Ma ei pidanud seda õigeks, olin selle tagajärjel vaid rohkem süümepiinades ning tundsin, et olen plindris ja nagu kinni kiilunud: nokk kinni, saba lahti. Vahel nägin öösiti unes õudukaid, olin nagu millegi või kellegi kontrollida, ma polnud mina ise. Võitlesin kogu aeg millegi nähtamatuga… Teadsin, et ma ei soovi nii edasi elada.

 

Keerasin elus teise lehekülje, asusin täielikult karskete eluviiside juurde. Püsiv masendus küll kadus, kuid edasi jätkus elu nagu Ameerika mägedel. Kord olin oma tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, kord täielikus augus. Puudus ikkagi rahu ja tasakaal ning sees haigutas tühjus. Tulid järjest ebaõnnestumised inimsuhetes, majanduslikud krahhid, tervis halvenes, kõhnusin, olin depressioonis, unehäiretes, ärevuses ja hirmudes. Sees oli tühjus, mis aina süvenes. Kogu aeg nagu ootasin midagi või kedagi, mis kusagilt peab tulema või ilmuma. Eemaldusin aina rohkem inimestest, kes tundusid varem mulle justkui sarnased või samal teel (esoteerikud, nõiad, bioenergeetikud jne).

 

Õppisin koolis ravimassaaži ja kiropraktikat ning hakkasin teenust pakkuma. Loomulikult lisasin oma teenusesse ka erinevate vaimsete praktikate õpetamise. Olin selleks ajaks kujundanud justkui endale vastuvõetava nägemuse ja metoodika, kombineerinud kokku erinevatest kogemustest, püüdsin olla võimalikult mõjutamata uutest erinevatest õpetustest. Suutsin ka justkui aidata paljusid inimesi, nägin hästi kliente läbi ja tajusin nende olukordi, palvetasin nende eest, andsin neile nõu ja lootust, samuti üritasin erinevate tehnikatega nende vaimset tervist parandada ja n-ö energiaid juhtida. Kuid… armastus mu tegemiste vastu ja jõud mu sees ikkagi ajapikku vaid rauges. Ometi mu siiras eesmärk oli teisi aidata ja tervendada, elada armastuses ja andestuses, soovida teistele head, olles isetu ja pigem andja… sest "küll mina ikka kuidagi hakkama saan". Hakkasin aina rohkem paluma mõttes vastuseid oma küsimustele, et miks olen tühi ja õnnetu ja katki. Milles on  põhjus? Tasapisi hakkas jälle tekkima hetketi seesama vana püsiv masendus. Minu uskumus ja kasvatus oli alati olnud see, et kõigega peab ise hakkama saama. Et ise olen oma õnne sepp ja kõik mis teen, teen iseendale… Et olen kasvõi õnnetu, aga tööd tuleb teha, tugev olla ja uksi maha kangutada edasiliikumiseks.

 

2016 detsembri algus – selleks ajaks sai minu mõõt täis, sest olin tundnud end juba pool aastat päris sandisti. Enesetunde pingutasin üsna heaks vaid selleks ajaks, kui klientidega tegelesin, muul ajal olin päris mõtlik ja endassetõmbunud. Mitte miski ei aidanud. Ühel päeval otsustasin võtta endale ette mingi korralikuma koguse alkoholi, mis ikka mõjuks nii, et võtaks mind pikali, mitte ei jääks vaid mekkimiseks. Olin olnud 9 a täiesti karske mees ja viimase 2 a jooksul lubanud endale vaid õhtuti mõned pudelid õlut. Kui olin tarvitanud alkoholi, muutusin uimaseks ja otsustasin minna magama. Kui heitsin pikali, hakkas miski minus ärkama. Arvasin, et ju minu taluvuspiir oli käes ja kõik tajud elavnesid… Hakkasin aru saama, mis mu sees tegelikult toimub ja kelle haardes ja võimuses ma olen. Kõik tuli justkui pinnale. Tundsin õudu, hirmu… lausa surmahirmu, süda puperdas nii, et mõtlesin, et hüppab rinnust välja. Tajusin, et keegi nagu jälgib mind ja ta on täis kurja jõudu. Soovisin end justkui kaitsta ja võidelda selle vastu… kuid ei saanud ja ei suutnud ja ei osanud selle nähtamatu jõuga midagi peale hakata. Polnud selle eest kuhugi joosta ega põgeneda.

Tundsin ühel hetkel, kuidas lihtsalt lasin lahti, andsin alla ja alistusin... ja sain aru, et see vana uskumus, et "peab pingutama ja raiuma ikka mehiselt edasi kuni eesmärk saavutatud", enam ei aita mind. Hakkasin paluma. Lugesin Meie Isa Palvet, siis kutsusin Jumalat, kutsusin Jeesust … Tundsin, et kui ei ole neid, siis pole enam kedagi ega midagi. See oli veel mu ainuke lootus või võimalus… et sellest pimedusest pääseda. Palumise ajal veidi rahunesin ja üritasin magama jääda, et ärgates jätkata, sest hommik on õhtust targem.

 

Öösel ajas mind miski üles... Olin ärkvel suletud silmadega. Tundsin helget ja head tunnet, polnud ärevust ja hirmu, naeratus tekkis näole... Silme eest läks heledaks ja avaraks kuidagi, sellega kaasnes armas hääl, mis ütles mulle midagi ja mainis mingit kuupäeva… (ei jäänud meelde, millist). Selle häälega kaasnes nii hea turvatunne ja armastus, mida on raske kirjeldada. Järsku tundsin tugevat lööki, mis paiskas mu (vaimu?) maha voodi kõrvale (just nii ma seda tajusin ja paremini kirjeldada ei oska), kust kerkisin justkui oma kehasse voodisse tagasi. Sain aru, et see oli seesama jõud, mis mind enne uinumisel hirmutas ja kontrollis. Kuid see absoluutselt ei mõjutanud mind enam... sest mul oli naerunägu ees ning lummatud sellest armastustundest ja häälest. Tajusin silme ees justkui pulseerivat hägust valgust. Mõtlesin ja sosistasin omaette: "Jeesus? Inglid? Jumal?" Tajusin nagu kellegi elava kohalolekut. Ei mäleta, kuidas vajusin ära. Jäin magama rahulikult.

Hommikul ärgates tundsin, kuidas minus on armastustunne ja soojus, nägu kiskus naerule. Tundsin tungivat soovi ja õhinat otsida üles Jeesuse pildid ja oma kristliku sümboolika ja kirjanduse, lisaks vanad sõbrad ja tuttavad, keda teadsin Jeesusega kursis olevat. Otsisin internetist palju materjali Jeesuse kohta, filme, raamatuid, jutlusi. Kristlastest tuttavad saatsid mulle Facebookis viiteid ja palveid. Olin õhinas ja õnnelik, samas üllatunud ja kummalises meeleolus. Ka kõik mind ümbritsev tundus teistmoodi, valgus ja värvid, helid ja lõhnad...

 

Lugesin järgmisel hommikul keskendunult sõprade saadetud päästepalveid ja mind haaras selline armastus ja tänu ja helgus ning soojus, hoitus, mis lihtsalt pani mu pisarad voolama. See oli veel palju võimsam kui sel ööl, kui mind äratati. Mõistsin, et olen kohtunud võimsa ja üleloomuliku väega, kelle arm ja halastus ning toetus ja mõistmine on mõõtmatu ja hindamatu. Sealt edasi on mind saatnud iga päev suuremal või väiksemal määral selles väes viibimine või selle tajumine minu sees, minu ümber. Minust kadus päris ruttu igasugune eneseõigustamine oma tegudele. Asendunud on see teadvustamise ja tunnistamisega oma mõtetest, sõnadest ja tegudest, eksimustest, mis on mind Jumalast vaid kaugemale viinud. Mind saadavad nüüd päevast päeva kristlik kirjandus, jutluste kuulamine, vaimulikud otsingud ja mõtisklused. On tänutunne ja ülistus Jumalale ning vastastikune tingimusteta armastus Jeesusega. Minu tühjuse asemel on nüüd kõik see hea. Elu on muutunud palju rahulikumaks ning rõõmsamaks ja suudan võtta erinevaid teemasid elus hoopis tänutundega, mitte vastumeelsusega. Usaldan oma elu Jumala juhtimisse, olen alistunud... ning ei kanguta enam oma tahtega lahti uksi, mis on mulle suletud. Kuidas saakski olla teisiti, peale selle, mida olin siiani oma elus kogenud ja milleni jõudnud nüüd. Minu sees on kindel kurss ja teadmine, et Jumal on hea, ta armastab meid ja Jeesus on minu kuningas ja õpetaja, kellele järgneda.

 

Issand Jeesus, ma vajan Sind! Tänan, et Sa surid minu pattude eest! Ma avan oma südame ukse ja võtan Sind vastu kui oma päästja ja Issanda. Võta minu elu ning tee mind endale meelepäraseks inimeseks! Aamen.

 

Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu.

Loe edasi...

Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.

Loe edasi...