Milleks mulle Jumal, kui ma niigi hästi hakkama saan?

Sageli võib kohata arvamust, nagu oleks kristlus (või mistahes usk) karguks nõrkadele. Tugev siis mõistagi selliseid karke ei vaja, ta elab „reaalset” elu ega vaja tuge mingisugustelt „väljamõeldistelt”. Viimases punktis on kristlus ühel meelel oponentidega – väljamõeldistest on tõepoolest vähe kasu. Lähemal uurimisel ilmneb, et Jumala „reaalsuse” kasuks on üsna tugevaid argumente, aga see on teine teema.

Sageli juhtuvad inimesed tõepoolest pöörduma Jumala poole just siis, kui nad (enam) „niigi hästi hakkama” ei saa. Selliseid olukordi ei saa ka kõige tugevamad meist lõplikult välistada, see ongi „reaalne” elu. On tähelepandav, et paljud inimesed ei saa eriti hästi „hakkama” surmaga, isegi siis, kui see neid vaid lähedalt riivab. Mõnikord on meil probleeme „hakkama saamisega”, kui meid tabab „teenimatu” ebaõnn aga ka õnn või lihtsalt suuremat sorti elumuutus. Ei ole midagi taunimisväärset, kui me niisugustes oludes Jumala poole pöördume. Paljude kogemused kinnitavad, et Jumal osutub vägagi reaalseks, kui teda siiralt otsitakse.

Ülalöeldu ei tähenda, et Jumal võiks „variandina kõne alla tulla” ainult siis, kui muidu enam ei saa. Üritamata ümber lükata tõsiasja, et leidub enesega väga rahul olevaid inimesi, julgen arvata, et sageli on „hästi hakkama saamine” rohkem seltskondlik poos kui sügav reaalsus. Eelpool juba vihjasin sellele, ent nüüd küsin otse: Kas pole nii, et hästi hakkama saamine on seni sõltunud pigem soodsateks kujunenud asjaoludest? Mis annaks alust arvata, et see jätkub ka pikemas perspektiivis (kaaludes võimalust, et eksistents võib jätkuda ka peale bioloogilise elu lakkamist) või siis, kui olud oluliselt ebasoodsamaks muutuvad?

Öeldakse, et hea on parima vaenlane – see ilmestab minu isiklikku kogemust. Ma küsisin eneselt Jumalaga arvestamise võimalust kaaludes: „Ma saan hästi hakkama, aga kui on Jumal, kas siis saaks veel paremini?” Olen seisukohal, et väärib vähemalt proovimist.

Viimased artiklid