Miks ristitakse veekogus vee alla vajutamisega?

Kui eestlane kuuleb sõna „ristimine”, siis kujutab ta tavaliselt ette pisikese lapse juures läbiviidavat toimingut, kus kasutatakse natuke vett piserdamiseks. Paljudes kristlikes kirikutes viiakse ristimist aga läbi Uue Testamendi aegsel viisil, st ristitakse neid, kes on juba ise otsustusvõimelised, ja seda tehakse veekogus, nii et ristitav vajutatakse korraks vee alla. Nii talitavad mitmesugused vabakogudused, baptistid, nelipühilased, ka õigeusklikud ristivad (lapsi) niiviisi. Veekoguks võib olla looduslik järv, jõgi, meri või ka kunstlik bassein. Paljudes kogudustes, kus ristitakse sel kombel, on ristimisbassein ehitatud kogudusehoone sisse.

Milleks selline viis ristimiseks? Uue Testamendi ajastul ja algkoguduses – mis on kristlastele eeskujuks – kujutas ristimine endast just sellist vee alla kastmist. See sümboliseerib matusetalitust: inimene tunnistab ristimisega, et ta on elanud oma elu Jumalaga arvestamata, ent nüüd on ta sellisele elule surnud ning käib uut (ülesäratatud) elu koos Jeesusega. Ristimine veekogus on niisiis sümboolne toiming, mis meenutab matmist ja ülestõusmist. Usklik inimene tunnistab sellega, et ta patune loomus on surnud ja ta on üles äratatud uuele elule koos Kristusega.

Selline ristimine on kohane juhul, kui inimene on hakanud uskuma Jeesusesse, meelt parandanud ning Jumal on vastanud vaimuliku uuestisünniga.

Viimased artiklid