Jumal kingib kõike, mis eluks vaja

Jumal soovib algusest peale anda oma lastele kingitusi. Kuidas neid aga vastu võtta ja mida nendega peale hakata? Ja miks inimene kardab Jumala kingitusi vastu võtta – sellele heidab valgust Peetrus 2Pt 1:3-11. [Loe 2Pt 1:3-11]

Kõigepealt on Jumala kingitus!

Tahan kohe alguses rõhutada seda, et Jumala kingitused ei ole midagi teisejärgulist nagu kingitused igapäevaelus. Maised kingitused on toredad, need annavad elule rõõmu juurde nagu glasuur koogi peal – aga oma igapäevaelu me planeerime ja elame ilma kingitusteta. Kingituste peale me ei raja oma elu. Vaja on midagi kindlamat.

Jumalariigis on asi teistmoodi: kõigepealt on Jumala kingitus. Maises igapäevaelus saame me üldjuhul kingitusteta hakkama, usuelus meil aga ainult kingitustest elada tulebki.

Peetruse kirja järgi on Jumala kingitusteks: kõik, mis on vaja eluks ja vagaduseks; kõik tõotused; arm ja rahu. Ma soovin, et me täna värskelt taipaksime, et kõik hea on meile Jumala poolt juba antud, kingitud. „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt” (Jk 1:17).

Edasi oleks loogiline küsida: kuidas ma Jumala kingitused kätte saan?

 

Kuidas ma Jumala kingid kätte saan?

Kõik kingid saame me Jumalalt kätte Jeesuse, meie Issanda, tundmise kaudu. Peetrus kordab seda selles lõigus kolmel korral.

  • „Armu ja rahu saagu teile ... Issanda tundmise kaudu” (s 2).

  • „Issanda jumalik vägi on meile kingikud kõik, mis vajalik eluks ja vagaduseks – tema tundmise kaudu” (s 3). Küsimus ei ole ainult nähtamatus-mõõdetamatus vagaduses, vaid tõotus käib kõige kohta, mis vajalik eluks.

  • s 5-8 räägib Peetrus sellest, mida tuleks teha, et mitte jääda viljatuks „Issanda tundmises”.

  • Ka 2Pt kõige viimane salm – lõpusoov – on: „Kasvage meie Issanda ...tundmises.”

Ande ei saa kätte ilma et tunneks Andjat. Kinke ei saa kätte ilma Kinkijata. Teinekord juhtub, et me tahaksime n.ö vaimulikku otseteed: saada Jumala rikkusi ilma Jumalat tundmata; saada vaimuande ilma selleta, et me oleksime täis Püha Vaimu. Kui Jesaja prohveteerib inimkonna ideaalpilti, siis ta ütleb: „maa on täisIssanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Js 11:9). Jumala kingituste saamine saab alguse Issanda tundmisest.

Issanda tundmine on kindalasti midagi rohkemat kui temast teadmine. See on nagu keeleõppega: ei piisa sellest, et ma olen lugenud palju õpikuid, vaadanud pilte, arutanud keele üle – vaja on hakata rääkima! Issanda tundmiseks ei piisa sellest, kui omandada palju teadmisi, arutleda tema üle, arvata nii või naaviisi (ehkki ka sel on oma koht).

Sellepärast näiteks Alfa-kursusel ei keskendu me mitte ainult õpetamisele, vaid me kehastame kogu suhet Jumalaga: üksteise teenimine palves, Jumala ülistamine, osadus, Jumala Vaimu üleloomuliku sekkumise ootus... Issanda tundmine on midagi palju enamat kui temast teadmine – küsimus on pidevast suhtest. Ja Jumala kingid avalduvad just nende elus, kel on elav suhe Jeesusega Püha Vaimu kaudu ja kes tegutsevad selles usus. Mida tihedam, vahetum, lähedasem on suhe Issandaga, seda rohkem on inimese elus kogetav arm ja rahu; seda rohkem on inimesel olemas kõik, mis vajalik eluks ja vagaduseks.

Ma tahaks isiklikust kogemusest öelda siia juurde, et tegelikult Issanda tundmine iseenesest – elav suhe Kolmainu Jumalaga – on võrratult sügav ja ülestõstev kogemus. Tänasest jutlusest ei tohiks jääda muljet, et Issanda tundmine on vahend kingituste saamiseks. Kaugel sellest! Issanda tundmine ise on ülim ja parim, mis inimesele juhtuda võib. Kui oled Issandat tundnud, siis Issanda kingitused ei ole enam sugugi esmatähtsad – sest Issand ise on siis Armastus ja Lootus ja Igatsuste Täitumine ja Kirkus ja Väärikus ja.... Ja sellises armastus-suhtes ei ole kingitused ka midagi imelikku – kõik armastajad ju külvavad teineteist kingitustega üle. Nii ka Jumal, kui me teda armastame!

Iga kingitust võetakse vastu usus – ent hoitakse alal sõnakuulelikkuse abil, st seda kasutades.

 

Kuidas ma saan Issanda tundmist kindlustada

Peetrus annab ka head näpunäited selle jaoks, kuidas seda Issanda tundmist, elavat suhet, alal hoida – usk Jeesusesse on ju midagi edasiviivat, arenevat, järjest kasvavat ja rikkalikumat. Seda tuleb pidevalt kindlustada.

Peetrus nimetab kaheksat asja, mis aitavad Issanda tundmist kindlustada – ent ta teeb seda niiviisi, et neid kaheksat on raske üksteisest eristada. [Loe s 5-8]. Salm 10 selgitab, et need kaheksa asja on Issanda tundmise „kindlustamiseks”. Loetelu alguses on usk ja lõpus on armastus.

Issanda tundmine on niisiis midagi, mida saab „arendada” – algkeeles 'teha rikkalikuks'. Asjad, mis Issanda tundmist rikkalikuks teevad, nõuavad kõiktegutsemist – küsimus ei ole mingi sisekaemuse suurenda­mises, suuremas mõtisklemises, vaid Issanda tundmise rakendamises tegelikus elus. Voorus, kasinus, kannatlikkus, vennalikkus, armastus, usk, vagadus – kõik see on tegelik igapäevane elu. Ilma nendeta Issanda tundmine hägustub ja jääb viljatuks. Seepärast tuleb alates pöördumisest kohe ja kogu aeg usku ellu rakendada, tegutseda selle usu nimel, kujundada oma elu usus vastavalt Jumala tõotustele. Põgeneda nende abil „himudest”.

Kõik, mis me Jumalalt saame, on antud kasutamiseks. Kingitused, mida Jumal meile on andnud, võetakse ära, kui me neid aktiivselt ei kasuta. Ja Peetrus lisab, et me ise võime Jumala tundmise ja tema kingitused ära „unustada” (s 9) – nii imelik kui see ka ei tundu. Kui me Jumala ande ja tõotusi kogu usuga ei kasuta, siis tundub usuelu varsti kuiv, üksluine, tulemusteta ja asjatu. Kui me aga Jumala ande arendame ja tõotusi rakendame, siis ei suuda miski meie jaoks ületada Issanda tundmise kirkust ja ilu ja kütkestavust.

Lõpuks tahan veel pöörduda tagas Jumala kingituste saamise teema juurde. Jumal on eelkõige Andja ja ta annab rikkalikult kõike neile, kes Issandat tunnevad. Aga kas ma ikka tahan Jumala kingitusi? - Kõiki Jumala kingitusi? Mulle tundub, et sageli on põhiliseks takistuseks just inimese tahtmatus Jumala kingitusi vastu võtta! - Kui me ikka tõeliselt tahaksime, siis me ka saaksime.

 

Kas ma ikka tahan Jumala kingitusi?

Milline rumal küsimus: kas ma ikka tahan Jumala kingitusi?! - Ah et miks ei peaks tahtma?

Teate küll neid toredaid inimesi, kes enne sünnipäeva ütlevad: Oi, ärge mulle küll ühtegi kingitust tooge – mul on nagunii kõik juba olemas! Teinekord on tunne, et sellistele ei tahagi väga midagi kinkida.

Näib, et mõnel usklikul on Jumalale samasugune sõnum: ära sa, Jumal, mulle küll midagi rohkem kingi – ma olen rahul sellega, mis mul juba on. Ja tõepoolest, usklikuna võibki tekkida selline äraolev rahul­olu: ma olen päästetud, Jumal hoiab mind – see teema on mul nüüd ammendatud. Ma tahaks täna edasi anda sõnumi, et Jumalal on meile anda tohutult palju rohkem kui me veel saanud oleme! Ja see kõik on väga, väga, väga väärtuslik, sest Jumal ise tahab seda meile kinkida!

Olen pastorina suhelnud vanemate inimestega. Mitmel korral on mulle jutustatud, kuidas veel vanaduses on mõned Jumala rikkused lahti läinud: kuidas ma küll neid varem ei avastanud – aga tänu Jumalale, et ma need nüüdki kätte olen saanud.

Üks inimene tsiteeris kirjakohta Hb 13:15: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalalekiitusohvrit, ... Ärge unustage teha head ja pidada osadust.” Ta jätkas, et seda ei osanud ma kalliks pidada – osadust. Ma armastasin väga õpetust ja süvenesin sellesse – aga nüüd ma mõistan kui kallis on Jumalale tema laste osadus. Ma olen selle suhtumise Jumalalt andeks palunud ja andeks saanud. Samas salmis on üleskutse tuua Jumalale kiituseohvrit. Sama inimene jagas, et koguduse ühislaul oli tema jaoks kaua aega pigem teisejärguline – aga nüüd, vanaduses, on talle lahti läinud Jumalale kiituslaulu laulmise tähtsus.

Jah, päästele ei saa keegi midagi juurde lisada – kui me selle Kristuselt saanud oleme, siis ei ole sellele midagi lisada! Aga milline on Jumala „armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus” (Ef 3) - sellest me oleme paremal juhul ainult aimu saanud! „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, ... kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8:32). Meil on Jumalalt veel palju-palju saada. Armsad, see „kõik muu” on meile ka juba kingitud! Jumal tahab meile anda veel palju-palju ja rikkalikult!

Teinekord on kiusatus hakata valima, millist kingitust tahan. Jumal, ära mulle hingehoiuandi anna – see on liiga aega­nõudev. Anna mulle jutlustamisand – seda tuleb ainult paar korda kuus kasutada. Ära mulle keeltega rääkimise andi anna – see on natuke kahtlane. Anna mulle midagi selget ja ratsionaalset – no nt raha­lugemisand. Aga mida me kardame?! Niiviisi oleme me täpselt need, kes kardavad, et me palume kala, aga Jumal annab mao. Kõik – ma kordan „kõik” - annid, mis Jumal annab, on head, kasulikud, rõõmustavad, igatsusväärsed. Ja ükski and ei ole meile koormaks, vaid nad kõik on rõõmuks.

Niisiis, ma julgustan meid täna tahtma – igatsema – Jumala kingitusi. Saama kätte seda, milleks Jumal meid on kutsunud.

 

***

Kui me oleme Jumala tõotuste täiumist kogenud ja Issandalt elu ja vagadust saanud – siis jagagem seda teistega. Kui Jumal on eelkõige Andja, siis ka meid peab tuntama andjatena. Niiviisi oleme me saanud Kristuse sarnaseks.

Viimased artiklid