Romm Aviste: Igatsus uue elu järele tõi Jumala juurde

Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest.

Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu. Usk ja jumalakartus olid minus olemas, kuid ma ei osanud elada. Lõpetanud kutsekooli ja käinud ära sõjaväes, lendasin ma kodumaalt kaheks aastaks välja. Sellel ajal kasvasin, kujunesin ja õppisin ennast tundma ning samuti sain aru, et ma igatsen tegelikult elu, mida ma siiani elanud ei ole.

Tagasi kodumaale tulla ja uuesti sõpradega kokku saada oli muidugi mõnus, kuid elu tundus ikkagi tühi -minus ei olnud rahu. Mitte et ma oleks varem kogu aeg rahulik olnud, aga siis otsisin ma eriliselt enda kohta. Sõber Erkki Laul kutsus mind oma kogudusse Alfa kursusele. Ma ei teadnud, mis asi on Alfa, kuid ma ei peljanud minna: nagu kokku lepitud, nii sai ka mindud.

Ei läinud kaua, kui Jumal oli minus tööd teinud ja pannud minu hingele valesti elatud elu ja tahtmise muutuda. Alfa väljasõidul 15. oktoobril 2011 Põltsamaal sain ma päästetud. Pikka aega oli ikkagi raske aru saada, mis nüüd on, kes ma olen. Mis aga muutus, oli minu elu: samm-sammult olen ma ikkagi muutunud, tänu Jumalale!

Ma tean, et ma pean veel palju muutuma, ja suur töö on alles ees, aga nüüd on mul minna ainult paremaks ja karta pole midagi! Hetk, mil ma loen end kindlalt päästetuks ja Jumala lapseks, on 1. juuli 2012, kui toimus minu ristimine.

Viimased artiklid