Mare Hellenurm: Lewise lugemine aitas täita puuduvad lüngad

Minu isa hakkas esimesena meie perest 1990ndate alguses käima Tallinna Kalju baptistikoguduses. Sinna võttis ta ka minu ja mu kaks nooremat õde kaasa. Püha­päeva­koolis ja noortekatel käisin ma kuni põhikooli lõpuni.

Kõige varasemast suhtest Juma­la­ga mäletan ma eredaimalt tuli­seid palveid oma ema päästmise pärast, kes ainsana meie perest ki­rikus ei käinud. Õnneks ei läi­nud kaua, kuni ka mu ema sai pääs­tetud.

Kui sain 14-15, hakkasid kiri­ku­välised sõbrad ja lõbustused palju põne­va­mad tun­duma. Mu vane­mad püüd­sid mind küll iga­ti kiri­kusse kaasa mee­li­ta­da, aga muud tege­mised said üha täht­sa­maks. Ma ei lakanud usku­mast, et Jumal on olemas, aga Jee­sust isik­liku päästjana ei olnud ma oma ellu vastu võtnud. Nii jäingi kesk­koo­lis üha kauge­male kiri­kust ja vaa­tasin, mida on maa­ilmal pakkuda.

Murdeliseks ajaks sai minu jaoks ülikooli esimene aasta. Enamik kooli­sõpru olid läinud Tartusse õppima. Tutvusin selle aas­ta jook­sul paljude uute inimestega, käisi­me koos õde Margitiga paljudel pidudel, aga midagi püsi­valt köit­vat ei leidnud. Sel ajal hakkas mu noorim õde Mai taas tõsi­semalt koguduses osalema ja õn­neks lei­dus tal jul­gust mu elustiiili kohta oma kriitiline arvamus öelda.

Loomulikult ei tunnistanud ma kõva häälega seda, et ma oma elu­ga tegelikult rahul ei ole. Aga kui ta kutsus 2004. aasta suvel Mar­gi­ti ühte Ameerika misjo­nä­ri­de kor­ral­datavasse noorte­laag­ris­se, olin ma väga sol­vunud, et mind ei kut­sutud – tundsin ennast kõrvale­jäe­tuna. Ta oli üllatunud, et ka mina tahan tulla. Kuigi ma ei osalenud algselt soo­vist Jumalat taas enda jaoks leida, oli laagrisseminek üks mu elu paremaid otsuseid. Koge­sin Juma­la pere erilist osadust ja tundsin, et tahan ka endale seda püsivat rõõ­mu, mis neil on.

Ma olen üldiselt väga rat­sionaalne inimene. Õnneks oli mu ümber palju ini­me­si ja autoriteete, kellelt saada tead­misi Jeesu­sest ja tema rollist kogu inim­kon­na, aga ka isiklikult minu jaoks. Õigel ajal oli näiteks isa andnud mulle luge­da C.S. Lewise raamatu „Lihtsalt kristlus“, mis aitas mul täita väi­kesed lüngad. Otsus oma suhe Ju­malaga korda seada ning Jeesus püsivalt oma ellu kutsuda küpses pika aja jook­sul. 2004. a suvel lasin end ristida Kalju kogudusse.

Alates sellest ajast olen ma püsi­valt olnud kaasategev nii noorte- kui lastetöös, aga olen ka näinud seda, et arenemiseks kristlasena on vajalik aeg-ajalt küsida ning kahelda, et saada jätkuvalt kinni­tust ja minna edasi Jumala tund­mises ning isiklikus suhtes oma Päästjaga.

 

Viimased artiklid